Tallinna maraton 2013
Ülesvõtted Ronhilli riietest Vabaduse väljakul, viis minutit enne starti.
Selle uudise pealkiri pidi pühapäeva hommikul kell 9 olema „What a feeling” ehk tegime ära ja tunne on hea … kui mitte ülihea. Aga see päev tõestas hoopis seda, et alati ei lähe kõik nii nagu plaanitud. Kui kogu aeg on tulemused üha paremaks läinud, siis ükskord peab tulema hetk, millest enam paremaks minna ei saa, sest see pole lihtsalt füüsiliselt võimalik … ja siis on nowhere to go but down ning kõrgelt kukkumine on valus. Seega otsustasime pea liiva alla peitmise asemel jooksuriided.ee sõpradega oma maratonikogemust jagada. Ja seejuures sugugi mitte sportimise taunimiseks, vaid selleks, et julgustada teid sporti PEAGA tegema. (Kuigi teame pärast pühapäeva väga hästi, et inimene õpib ikka ainult oma kogemusest – olime ju lugenud küll ja küll neid soovitusi maratoni läbimiseks, tempo valimiseks ja mitte üle pingutamiseks. Aga ega ikka enne ei usu, kui pole ise kogenud! J)
Madis on varem läbinud kaks maratoni (2010. aastal ajaga 4:16:42 ja 2012. aastal ajaga 3:24:25), mitu poolmaratoni ja rohkelt muid jookse, rääkimata triatlonitest ning rattarallidest. Sel aastal plaanis ta joosta 3:15 tempogrupis, mis tähendas, et tema eeldatav finišiaeg oleks olnud 12.15 (maratoni start anti kell 9.00). Seega idee poolest ta justkui teadis, mida teeb ja mis aega püüdma läheb. Aga paraku hindas ta enda võimeid üle – püsis grupis kuni viimase kilomeetrini, mil langes jalapealt maha. Meedikud olid kohe ümber ja aitasid ta püsti ning esialgu tahtiski Madis edasi joosta (kes siis kilomeeter enne finišit alla annab), aga jalad ei kandnud ning edasi toimetati ta juba maratoni meditsiinipunkti, kus ta sai kaks tundi tilgutite all elu üle järele mõelda. Ja kohe sügavalt, nagu ta ise pärast ütles. Sest silme ees oli ainult pilkane pimedus ning sisemuses kohutav tunne, nagu paremaks ei lähegi. Olenemata igas joogipunktis joomisest tekkis kehas niivõrd suur vedelikukaotus, et kiirabiautos olles ei mäletanud ta, mis linnas üldse jooksis ja mis viimasel kilomeetril juhtus.
See on ehe näide keskmisest Eesti harrastussportlasest – kui oled juba piisavalt palju jooksnud ja võistlustel osalenud, tekib hasart ning tahaks ikka kiiremini ja paremini. Aga kuskil tuleb piir ette ja kui vaim ei anna alla, siis annab keha. Tahtejõud on üks võimas jõud – kuigi alates 30. kilomeetrist läks Madisel raskeks ning 36. kilomeetrist algas tõsine maraton, ei lasknud see ta sammul raugeda ning tempot aeglustada. Seekord läks siiski hästi ning ta oli paar tundi pärast kokkukukkumist uuesti jalul, tema ise ning suutis juhtunut analüüsida. Hullemal juhul oleks see üritus lõppenud aga nii nagu paar nädalat varem Ülemiste järve jooksul mehele, kes sellele jooksule oma elu kaotas. Nii et siit õppetund: tehke sporti, aga tehke seda PEAGA. Saatuslikuks ei saa mitte distants, vaid valesti valitud tempo.
Tagurpidi keeratud müts (mille tagurpidi keeramist Madis ise ei mäleta) näitab, et lõpp läks raskeks … ja läbimärjad riided – noh, ilmselge tõestus sellest, miks vedelikukaotus mehe jalust niitis.
Ajalooline pilt, mis tehtud täpselt kell 12:07:10, seega 1–1,5 km enne finišit ja vahetult enne seda, kui Madis kokku kukkus.
Teine õppetund pärineb samalt distantsilt, aga naiste arvestusest: kui Madis jooksis oma kolmandat, siis mina (Gerda) elu esimest. Seega polnud võrdlusmaterjali, vaid ainult kaks poolmaratoni kogemust, õpetlikud artiklid veebilehelt marathon100.com ning kogenumate sõprade soovitused. Kuna sel aastal suutsin Ööjooksu läbida ajaga 1:53:22 (millest 10 km jooksin ajaga00:52:48), siis tekkis korraks isegi mõte üritada maratonil neljatunnises grupis püsida. Eelmistel aastatel on maratoni tempogrupid olnud alates neljast tunnist 4:00, 4:30 ja 5:00, aga õnneks nädal enne maratoni lisati ka 4:15 (ja 4:45) grupp. Ja justnimelt õnneks, sest muidu oleksin ma läinud nelja tundi püüdma (sest 4:30 tundus eriti aeglane kulgemine), aga see oleks ilmselgelt liiast olnud. (Kuigi ausalt öeldes jäi süda kripeldama isegi maratonihommikul stardikoridoris 4:15 grupiga liitudes ning silm kiikas ikka sinna 4:00 grupi poole.) Niisiis sai eesmärgiks lõpetada ajaga 4:15 või alla selle ning püsida iga hinna eest grupis – see tundus ainuõige lähenemine, sest nii jooksed ühtlases tempos ega väsita end liigselt ära, ise on tunduvalt raskem sama tempot hoida.
Esimene ring läkski libedalt, enesetunne oli hea ning grupivaim ka mõnus, tempomeister Taavi rääkis vahepeal juttu ja hoidis tuju üleval. Alates kümnendast kilomeetrist tundsin siiski mõningast väsimust ning esimese ringi lõpuks, kui rada finišikoridorist möödus, oleksin hea meelega otse finišisse spurtinud, sest teise ringi sama ajaga läbimine hakkas vaikselt ületamatuna tunduma. Nimelt polnud ma arvestanud sellega, et tempomeistrid jooksevad eeldatavast ajast pisut kiiremini, selleks et viimastel kilomeetritel grupist väljalangejad ka aja sisse mahuksid. Seega eeldatud 6 min/km asemel jooksime keskmiselt 5:45/5:55 min/km, mis oli minu jaoks järelikult liiga kiire. Kuskil 22. kilomeetril tundsin, et süda läheb pahaks ning ühel hetkel sain aru, et ei suuda tempot hoida ja pean sammu aeglustama. See oli nii füüsiliselt kui vaimselt raske, sest mõistsin, et mu püstitatud eesmärk jookseb minema ja ma ei saa sinna midagi parata. Kuna enesetunne läks meeletult halvaks, mida mul pole kordagi trennides ega võistlustel juhtunud, siis hakkasin isegi aeglaselt jooksmise vahepeal kõndima ning 22. kuni 30. kilomeetrini ei olnud ma enam kindel, et üle finišijoone jõuan. Andsin isegi oma magneesiumiampulli raja äärde krampide tõttu seisma jäänud noormehele, kes oli selle üle ütlemata rõõmus ja ise ka ei uskunud, et ma midagi nii vajalikku heast peast enne 30. kilomeetrit ära annan. Aga mul oli nii halb olla, et paljas mõte millegi muu peale vee tarbimise ajas iiveldama. Pressisin endale kahel korral ka natuke geeli sisse (üks oli endal kaasas ja teise sain rajalt), kuid seda läbi suure häda – kujutage ise ette, kui hästi maitseb magus kissellitaoline plöga siis, kui süda on paha. J
Minu üllatuseks sai 4:30 tempogrupp mind alles pärast 30. kilomeetrit kätte – sinnamaani olin kindel, et nii 4:30, 4:45 kui ka 5:00 grupp on minust ammu möödunud, sest tundus, et liigun teokiirusel edasi. Õnneks oli selle aja peale iiveldustunne pisut järele andnud ning sealt edasi valutasid lihtsalt jalad, kõht ja selg ning kõndimine tundus veel suurem piin kui aeglaselt sörkimine, seega suutsin kuni 37. kilomeetrini grupis püsida. Tempomeister Timo oli kõigi aegade kõige ägedam treener, ta sõna otseses mõttes karjus grupi peale, mis käis umbes nii: „EI JÄÄ MAHA, EI HAKKA KÕNDIMA, KUULSID VÕI, EI JÄÄ MAHA, MITTE KEEGI EI LANGE GRUPIST VÄLJA, KÕIK TULEVAD EDASI!” Ja siis umbes nii: „MA TEAN, ET PRAEGU ALGAB TÕELINE MARATON JA TEIL ON VÄGA RASKE, AGA ENAM EI OLE PALJU JÄÄNUD, TE SUUDATE SEDA, TE SAATE HAKKAMA. KÕIK LÄHEVAD LÕPUNI, EI JÄÄ MAHA!!!” Olenemata sellest, et igalt poolt oli nii valus, pani see mind omaette laialt naeratama ning oli täpselt see, mida ma sel hetkel vajasin. Tempomeister lihtsalt jooksis vahepeal rajalt kõrvale ja tuli tagumiste juurde ning innustas neid edasi minema, ühesõnaga hoidis oma gruppi koos. Ma küll ei kujuta ette, kuidas see mees seda suutis, sest tal kulus selle peale topeltenergiat, aga jumal tänatud, et ta seda tegi! Kui ma oleks Timot finišis näinud, oleksin vist teda lausa kallistanud – paremat tempomeistrit annab otsida. J
Naljakas on siinkohal see, et viis kilomeetrit enne lõppu aeglustasin ma pisut sammu ja 4:30 grupp läks eest ära. Aga ka see grupp jooksis nii suure ajavaruga, et ma ületasin finišijoone täpselt kell 13:30:20 ehk lõpetasin oma elu esimese maratoni ajaga 4:30:20. Olenemata sellest, et rajal mitu korda alla vandusin ning mingil hetkel mõtlesin, et kui ma ka viie tunniga suudaks lõpetada, oleks hästi, jooksin kõigest 15 minutit eeldatud finišiajast aeglasemalt. Mulle tundub siiamaani uskumatu, et ma üldse finišisse jõudsin ning sugugi mitte kehva ajaga need 42,195 km läbisin. See oli minu 24 eluaasta jooksul kõige suurem eneseületus ning nüüd ma leian, et igaüks, kes maratoni mis tahes ajaga läbib ja suudab finišijoone ületada, on juba võitnud – iseennast. Ja see ongi kõige suurem võit.
Ahjaa, 10 km pikkusel distantsil oli jooksuriided.ee-d esindamas Sander, kes ei pingutanud sugugi mitte üle nagu teised meist, vaid läbis raja eesmärgipäraselt ja rahulolevalt. Loodetavasti ei ehmatanud me Sandrit (ega jooksuriided.ee sõpru) enda kogemustega ära, vaid ta võtab neid lugusid kui õppetunde, mida ei tulnud oma nahal kogeda, ning julgeb ka kunagi täispika maratoni ette võtta. Sest lõppude lõpuks on see siiski Elamus suure algustähega ja tõeline võit iseenda üle – kogemus kogu eluks. Nii et kuigi mina vandusin 30. kilomeetril endale, et manever ever again ei võta midagi nii rumalat ette ning finišis teatasin tuttavatele, et nad pole mitte millestki ilma jäänud, et sellist kadalippu ei läbinud, siis nüüd, kui reiepealsed lihased löövad istudes ja trepist alla minnes tuld, kuid vaim on juba pisut taastunud, mõtlen küll, et kunagi võiks selle maratoni isegi uuesti ära teha. Kas või lihtsalt selleks, et distants positiivse emotsiooniga läbida. Nagu nad ütlevad: never say never.
PS! Kui nüüd keegi kogenum ja targem … või mittekogenud, aga lihtsalt tark (umbes nagu mina aasta tagasi) loeb ning mõtleb, et täitsa nõrgad ikka, siis mõelgu pealegi. Sel hetkel, kui rajal ületamatult raske oli, vaatasin enda ümber olijaid ning nägin, et VÄGA paljudel teistelgi oli raske … ja üllataval kombel andis selline kooskannatamine jõudu juurde, sest ma tundsin, et ei ole üksi. Muidugi oli meeletult palju ka neid, kes mööda kihutasid ning end hästi tundsid. Aga samas hoidis 4:30 grupist kümne küünega kinni naine, kes hambad ristis edasi rühkis, ise juba nuttis, ja kõrval rattaga sõitvale ning tal puhata paluvale mehele „Ole vait, ära sega mind” karjus. Ma tõesti ei kujuta ette, mis tunde ja emotsiooniga tema maratoni lõpetas (kui üldse lõpetas). Või mida võis tunda kohe pärast mind finišisse jõudnud ja minestanud mees või see, kes kõigest 100–200 meetrit enne finišijoont kokku kukkus. Isegi Madisel läks hästi – ei ühtki kriimu, samas kui meditsiinipunkti tema kõrvale toodud mees oli kokku kukkudes mitu luud murdnud. Nii et pole siin parastada midagi – tehke järgi ja tehke paremini.
